Minu algus tuli täitsa ootamatult ja suure uudisena. Et minu vanune kooli õpilane võiks lihtsalt aastaks koolist jalga lasta ning minna kuhugi välismaale õpppima tundus algul täiesti uskumatu. Aga ühel päeval umbes kaks aastat tagasi tuli meie kooli üks äge tädike kes rääkis, et kõik on võimalik. Ning olemas on selline õpilasvahetus organisatsioon nagu YFU, kuulsin selllisest asjast üldse täiesti esimest korda. See tundus minu jaoks supertore, et aasta jätta koolis vahele ja minema põrutada, muidugi rääkisin sellest kohe oma vanematele ja neile see idee meeldis. Igastahes, siis võtsin ühendust yfuga, saaatsin neile netis täidetud valimispäeva taotlusankeedi ning saatsin ära. Aga edasi pidin täitma veel mõningaid pabereid, näiteks klassijuhataja pidi minust iseloomustuse kirjutama tõestamaks, et ma mingi väga hull ei ole. Peale paberite täitmist oli vaja maksa ka mingi valimispäeva maksu selle eest, et mind valimispäevale kutsutaks aga ma mäletan, et olin näinud suurte valemivihikute vahel mingeid yfu kuponge, sellest ajast kui ma ei teadnud mis asi veel yfu on ja et nendega pidi valimispäevale tasuta saama. Nii panin ma posti ka ühe valemivihiku vahelt saadud kupongi, panin kirja posti ning jäin ootama.
Kõige enam kartsin ma sel hetkel seda, et äkkki nad helistavad mulle ja küsivad mis kupongi ma neile veel saatsin, ning see on kehtetu või selliseid asju ei ole üldsegi olemas. Aga juba paari päeva pärast saadeti mulle vastus, et mind oodatakse valimispäevale, mäletan veel seda, et valimispäeva kutsed oli ka kirjas, et mitte võtta kaasa sõpru. Aga kuna ma polnud ainuke kes meie klassist yfust hullupööra huvi hakkas tundma ei läinud ma muidugi sinna ilma sõbrannata. Kristina oli see kes tuli minuga kaasa ning soovis ka minna vahetusõpilaseks. Valimispäeval oli meid kokku vist natuke alla kümmne, valimispäevast jäi kindlasti meelde, et meid toidetakse korralikult igasuguste kommidega täis, tegime erinemaid case läbi, et milliseid probleeme võib ühel vahetusõpilasel ette tulla ning kuidas neid lahendama peaks. Intervjuu läbi tedsin, et eriti hästi ei läinud, sama kuulsin ka Kristinalt, et ega tal ka kõige paremini läinud. Vastused saime ülejärgmiseks päevaks ning mõlemal olid need eitavad.
Muidugi olime pettunud aga polnud hullu, kuna valimispäeval võis käija nii palju kordi kui vaid tahad, nii ma arvan vähemalt... :) Niiet Kiku sai läbi teisel valimispäeval ja mina sain läbi peale seda kui Kiku oli juba ära sõitnud. Valimispäeva tulemusega saadeti kohe ka lepingu vormistamise aeg ja sponsorkoolituse kuupäev. Lepingu vormistamise päeval olin ma üsna kindel, et lähen õppima kuhugi euroopasse ja üsna kindel olin ka selles, et arvatavasti saksamaale. Aga siis sattusin ma raamatupoodi ja nägin raamatut "Minu Tšiili" -vahetusõpilase rõõmud ja rumalused, jäin seda poes sirvima ja lugesin ka esimesed kümme lehekülge... Mulle ei meeldi eriti poest OSTA raamatuid, kuna need on tegelikult olemas ka ju raaamatukogus kust võiksin neid TASUTA laenutada, aga mulle see raamat hakkas meeldima ja ma PIDIN ta ära ostma. Iga leheküljega sai mule järjest rohkem selgeks, et ma tahan minna Tsiili. Ning raamatu lõpuni jõudes olin ma TÄIESTI kindel et sinna ma nüüd lähen, suva see saksamaa see nii igav ja nii lähedal tegelikult ju, sinna saan ma kunagi ka ise trippida... Nii ma siis tegingi lepingu hoopis selle kohta, et lähen kuhugi eksootilissse, täiesti teise kultuuriga ja täiesti teise maailma otsa, Tšiili.
Peale lepingu sõlmimist saadeti mulle koju üks vääga paks kiri, kus olid kõik paberid mida pean ma täitma vbahetusmaale saatmiseks. Nende paberite järgi otsitakse mulle perekonda. Ma ei tea kas see käibgi nii või olen mina millesti väga valesti aru saanud, et õpilaste pildid koos kirjeldustega köidetakse kuhugi kilekaante vahele ja siis pered lappavad neid ning valivad omale vahetusõpilase.
Aga hetkel olengi ma nii kaugel kus sain teada, et kogu see täidetud paberite hunnik saadeti Tšiili, ning nüüd hakkab seal oma perre kõige sobivama lapse leidmine, kas siis selles müügikataloogi vormis või kuidagi teistmoodi.....
