TereTere sulle, kes sa kogemata veel oled avanud mu blogi. Et jõudsin nüüd juba 29päeva tagasi Eestisse tegelikult, aga polnud tahtmist ega aega sellest kirjutada. Sõitsime Tiinaga siis Santiagost 20.juunil kell 12:45 välja SaoPaolo poole. Lennukireis nagu ikka, selline igav ja väsitav, aga terve aeg vaatasime vist mingeid filme. Seal lennukites on sinu ees oleva pingi peale pandud telekaekraan, kust saad valida u.100 filmi seast mida vaadata soovid. Ajasime uttu ning jõudsimegi mingi hetk Brasiiliasse.
Brasiilias oli ootamist 6tundi, ning enne lennuki starti otsustasid nad ka värava numbri, kust lennuk väljub ära muuta, mille alguses maha suutsime magada. Saime ilusti lennuki peale ning ees ootaski kõige pikem lend euroopa poole, 11tundi Londonini. Anti korralikult süüa, vahtisime filme, jutustasime, sõime veel, magasime kõvasti. Kuni ükshetk otsustasin püsti tõusta ning tundsin, et jalad on all, kui kivipakud, sain kohe aru, et liigsest istumisest muidugi.... Siis vetsu järjekorras venitasin mingitel agrekaatiel oma jalgu , aaaaaa see oli see uks, et lennukist välja minna, igastahes mina leidsin, et see ünsa hea koht, kus jalgu saab venitada. Hakkas veits vist parem ka , ning peale seda püüdsin jalgu hoida nii kõrgel, kui võimalik. Siis anti meile veel süüa ning teatati, et hakkame nüüd maanduma ning ärevus tuli sisse,jõudsimegi ju euroopasse, nii lähedale oma perekondadele, keda pole 11kuud nähtud.
Inglismaal maandudes mõistsime, et lõuna-ameerika on nüüd seljataha jäetud, oma sõbrad, oma perekonnad ja inimesed kõige kallimad jäid kõik sinna. Aga küll me sinna millalgi tagasi läheme. Kõik koos ! Aga inglismaal hakkasid kohe silma muidugi kõik ingliskeelsed sildid, heledad inimesed ja euroopalikud näod. Iga teine oli just, kui, ohhhh temal on küll Sommi nägu peas. Aga meie rääkisime hispaania keeles, et kõik arvaksid, et oleme tšiilikad ning tulime euroopasse reisima. Ja varsti lähme sinna siiski tagasi, justkui oma koju. Londoni lennujaam, wow, täiesti euroopalik, täis igasuguseid tax-free poode, wifi levialasid, palju erinevaid rasse ja nägusid ja nahavärve. Täielik euroopa igastahes..... Londonis passisime ka väheke, ma üritasin oma läpakast telefoni laule panna, valmistusin selleks, et europpas meil pole lennukites telekaid, niiet võis loota ainult oma muusikale....
Ning siis pidi aga jälle lennukipeale minema, seekord london-sooome, mis oli ikka kohutavalt lähedal meie kodule, väljas oli juba pime ning saime aru, et öhtu jõuab kätte. Eestisse pidime ka pimedas jõudma niiet reaalsus oma pere ja sõpru näha hakkas väääägagi kohale jõudma. Kaks tundi sai jälle lennukis niisama paanitsetud, ühel ajal õnnelik ja kurb olemast. Aga kohale me jõudsime, Soome. Pool tundi lennuki vahetamiseks ning kõige lühemad ja ärevamad 20minutit, mis üldse olla said. Eesti ja soome keelt kõnelevate inimeste keskel olemist ning meie ikka oma hispaania keelega. Mul oli õlal ka see Tšiililipp, keegi isegi küsis et, kas see on Tsehhi vms riigi lipp, pidin selgitama ingliskeeles, et ei siiski mitte. Aga minu ingliskeel on allakäinud ning mitte kuidagi ei õnnestunud mul ingliskeelele vabalt üle minna ning Tiina aitas mind välja.
Eesti maapinnale lennukiga maandudes, jummmmmmel küllllllll, ronisime lennukist välja, eesti lennujaama asfalt-tee peale, eesti suve lõhn ja eestilik tunne olid mõnusad. Kõndisime kiirel sammul läbi lennujaama, kuni jõudsime kohvrite alasse, teadsime, et selle posti taga, kus end oskuslikult peita üritasime on natuke veel tühja maad siis tulevad need liikuvad uksed, kus teiselpool on kõik need inimesed !! Piilusime ning nägime oma esimesi sugulasi.
Tiinal mõlemad kohvrid käes, minul üks käes ning lõpuks mõistame, et minu teine kohver seekord jääbki tulemata. Läksime ja kirjutasime selle ühe onu juures üles, kes meile teatas, et varsti saate kätte, me helistame teile siis. Esimene eestikeelne kõnelus oli siis tehtud. Oi, kui aeglaselt ta ikka rääkis..... Ja siis tuli aeg neist liikuvadest ustest läbi minna. Minna, öelda tere ja kallistada. Aga ilma põsemusideta ja eesti keeles. Mis oli kohutavalt imelik aga loodan, et saime hästi hakkama.
Minu kallid sõbrannad olid ka mulle vastu tulnud hiiglasliku plakatiga, lollide piltidega nagu me alati oleme. Koju jõudes mm, uus köök ja auto, must leib, kohukesed, tomatid, eesti söök, Arko ja minu pere, minu tuba. Ning nende kõikide käitumine, nagu ma oleksin justkui haige, et ma liha ei söö. Esimene öö pakkisin ühe kohvri lahti, käisin pesus ning magama ei läinudki.
Ning olingi ma eestisse jõudnud ning pean sellega nüüd ära harjuma, nende inimestega, harjumuste söökide ja tavadega.
Ei ole enam Tšiilit, kust kinni hoida.
Esimestel päevadel, nädalal mõtlesin, et millal see mitte kunagi lõppev uni nüüd otsa saab. Ärka ülesse keidi, näpistasin end vist isegi, et nohh, kaua sa magad siin nüüd. Aeg ärgata! Tee silmad lahti oma Tšiili kõrval Evaluna kõrval ja Paloma ajab meid üled, et nüüd kooli minna. Aga ei, seda kahjuks ei juhtunud. Ning siia ma jäin.
Mõned nädalad peale saabumist tundsin, et kogu see aasta, mis ära olin, oli hoopiski üks ilus ja pikk unenägu. Kõik, mis seal juhtus, kõik keda tundsin, kõik kohad, kus käisin, läks mööda nii kähku, lihtsalt jäin korra magama järgmine hetk ärkasin ülesse kõigi nende mälestustega aga miski neist polnud tegelikult tõeline.
Ja hetkel, tean, et ma olin aasta aega ära, minu parim aasta, mida iial ei unusta. Kuna mälestused, pildid ja inimesed keda õppisin tundma jäävad igaveseks.
Hetkel harjun jälle selle sama rutiiniga, mis mul siin oli aga, ega ma alla ei anna. Ei anna alla selle koha pealt, et jätkata maailma avastamist vaatamata raha probleemidest, kõigile kes ütlevad, et rahune nüüd maha ja jää paikseks ning ära jookse pea laiali otsas minema. Aga mul on nii palju veel teha ja näha. Ning nii palju kohti kus ma pean olema teatud aegadel, et näha oma kallid Tšiilikaid. Ning ainult vahetusõpilased mõistavad nüüd teineteist, mida see kõik tähendab. Vanematele ja perekonnale on teatatud, et nüüd oleme me segased nagu ma sellest oma esimestel päevadel aru sain ning aksepteerigu nad seda või mitte.
Ning, mis minu blogist nüüd siis, kinni ma seda kindasti ei pane! Kõik võivad seda lugeda millal soovivad..... vist. Aga kindlasti hakkan siia kirjutama oma seiklustest eestis ja mujal maailmas, niiet oodake, kuni ma jälle reisime hakkan või midagi rutiini vabat ja minu jaoks huvitavat peaks toimuma siis hakkan jälle kirjutama. Keel milles hakkan kirutama jääb selliseks kuidas uhuslikult tuju on. Või kellele see tekst on mõeldud.
Seniks aga tšaupakaaa, peatse kohtumiseni.
Keidi
Tšiili 2012/2013
