Hunnik pisikesi postitusi tuleb nüüd... See on esimene . Keidi muutub filosoofiliseks..... ????

Väga suuured vabandused minu kadumise pärast. Mida ma küll ilma Trine meeldetuletustega teeksin..... Ei viitsiks vist üldse vast kirjutada .

Ok, nüüd kuna olen nii kaua eemal olnud ei teagi kust kohe alustada. Algusest on natuke keeruline, kuna maiteagi kus kohas see algus nüüd küll on . :c Alustan seekord siis kõigepealt tervituste ja õnnesoovidega. Sooovin juba ette ära PALJUPALJUPALJU ÕNNNNNE  Hannnale, Liiiiisale, Kikule, kes kõik saavad nüüd kohekohe lähiajal 18. Kõige vägevamat, toredamat ja MEELDEJÄÄVAMAT sünnipäeva teile, ärge end liiga laua alla joooge..... Saadan teile siit suured kallistused, magusad musid ja kõige paremad soovid <3333 . 

Täiega palju mul siin küsivad, et kas ma üldse kodu ei igatse- oma vanemaid, venda, sõpru...... Peaaegu alati vastan neile ühtemoodi, et EI, ma ei igatse neid, kuna mul on siin lõbus, head sõbrad, tore pere ning pole aega mõelde sellele, et peaksin kedagi igatsema. Nüüüd kuna siin on suvi ja niidetakse muru ja õhtul on nii mõnus suvine lõhn väljas, siin olen hakanud igatsema Naaaget, ja oma iga aastaseid suvesid seal. Kuna niidetud muru ja RAND ja merelained ja kõik see meenutab niininiii naaget.  Ja kuna suvi on ka siin tulekul mõtlen tihti, et appiapppi, 2 kuud on seda vabadust ja täiega aega, mina ma sellega küll peale hakkan. Kõigil siin on ju oma elud ja maakohad jnejne, suren suvel igavusse.... Loodan, et mitte, eks näis. Okokk, mul siin sellel perel on ka üks maakoha moodi asi nende arust aga minu arust on see lihtsalt nagu üks väike depressiivne väike linn aga depressivsed eesti väike linnad tunduvad ka lõbusamad ja toredamad kui see koht seal. Ümberringi on liivasedmäed, kus saab ronida või rattaga sõita vms. Aga see linn ise on kuidagi sellise kurva ’auraga’, maitea kuidas seda kirjeldada, lihtsalt ei ole üldse maal olemise tunnet.  AAAAH ja muidugi pole neil kasvuhooneid, peenraid, puid, ainult lillled. :c  Jeps, tunnen et olen täielik maalaps ja selle üle uhke J!

Keda ma siin igatsen ? – Mammmmmat, Arkoooot, Tiiiiitu, Pisimammmmmat. Sellle peale mamma kindlasti nüüd mõtleb, et nii ei saa, pead ikka oma ema-isa igatsema, aga vot mina ei muuda seda varasemat lauset. Emme-issiga räägin vahepeal skypes ja njääääääh. Olen Keidi ju, ja kõik teavad et olen mamma-tiidu laps. Emmme-isssi saadan teile suuured kalllid ja viige kindlasti ’’Keidi in Chile’’ ajaleht pisimammale. J

Ok, üritan nüüd teha nii, et kirjutan ehk tihedamini ja lühikesi jutte. Eks vaatab mis saab.