Lihtsalt Keidi#: Jutustaks seekord õnnelikest lammastest, eeslist ja rohelistest aasadest aka Matlock Bath

Alustaks tänast päeva sellest, et juba pikka aega oleme soovinud külastada PeakDistrict'i Meelikaga. Otsisime kohalikke, kes meid sinna viiksid ja näitaksid parimaid spot'te mida külastada, kirjutasin ka couchsurfingu lehele, et ehk keegi sealt sooviks meiega kaasa jalutada. Aga see kõik eelnev ebaõnnestus.

Seega istusime eile õhtul läpakates ja otsisime infot Peak District'i kohta ja lugesime erinevatest radadest. Kuni lõpuks leidisime ühe, mida avastama minna!

Otsustasime Matlock Bath'i kasuks. Siin on kaart Peak District'i alast ja kõikidest tema jalutuskäikudest: http://www.walkingenglishman.com/peakdistrictmap.htm

Otsustasime selle kasuks, sest saime aru kuidas sinna enam-vähem bussiga jõuda ning ei tundunud olevat ülemõistuse raske.

Õhtul ilmateadet vaadates tundus, et ilm läheb väga halvaks. Täna hommikul uudiseid vaadates olime ka kindlad, et vihma kätte me jääme terveks päevaks. Aga see meid ei heidutanud, sest rekreatsiooni korraldajad on tugevad nii vaimult kui füüsiliselt, ning ei ole halba ilma vaid halvad riided.

Aga kui hommikust sööma läksime paistis akna taga päike! Nojahh, siis tulid muidugi pilved ette.
Sõime oma helbed ja munad ära, lõuna pakkisime kasasa ja läksime bussijaama.

Mattlock Bath'i jõudes, avastasime, et tegu on ühe pisikese ja hästi armsa linnaga. Kus on palju independent poode, nt erinevad jäätisekohvikud, šokolaadipood, mänguruum ja muud armsad kohvikud, linna ääres jooksis ka jõgi, mille üle läks mitu silda. Mõnda aega jalutasime ringi, ja käisime üle sildade ja otsisime silte, mis juhataksid meid matkaraja algusesse, aga midagi eriti selget ei leidnud. Uurisime kohalikelt ning nad juhatasid meid ühe seikluse algusesse.

Kõndisime ikka kõrgemale ja kõrgemale, vaade läks järjest ilusamaks. Ronisime nii kalju äärde kui julgesime ja kõigutasime jalgu üle ääre ka ;). Ühel pool mäge nägime lihtsalt Matlock (see juba veidikene suurem, kui Matlock Bath) linna katuseid, tänavaid ja maju.

Siis märkasime kauguses ühe teise mäe otsas lossi, kuhu tingimatta jõuda tahtsime. Nii võtsime sihi otse selle peale. Kõndisime läbi ja üle ja alt ja ületasime kõik raskused, mis jäid meie ja selle lossi vahele, kuni lõpuks kohale jõudsime, et avastada tara selle ümber, ning käega seda katsuma ei saagi minna...
Aga see meid ei morjendanud mitte üks piisk. Sest teekond sinna oli nii hea seiklus. Tegime kaljuronimist üle pisikese kiviaia, ületasime okastraati selle peal vahepeal oma kanni puhates, kõndides otse läbi lammaste ja hobuste aedikute. Muidugi proovisime sisse murda ka ühte ehitusjärgus olevasse mahajäetud majasse aga leidsime, et vajadusel saame selle kõrval olevas puukuuris ööbida. Loss ise oli aga päris vinge arhitektuuriga, selline tume ja salapärane.

Seejärel leidsime väikese teerajakese, mis viis lossi taga/kõrval olevasse väiksesse külla, kus püüdsid kohe silma punane telefoniputka ja selle kõrval olev postkast ! Majad olid nii ilusad ja siis need lõpmatud põllud mägedel, täiesti muinasjutulised hoovid ja majad nende äärtes. Pildid on ka kindlasti neist all.

Siis hakkasime alla poole matkama, alla on palju keerulisem minna kui üles matkata, sest kontroll kaob mingi hetk jalgade üle ära... Aga veel ilusaid maju tuli tee peal ja 22% languses olev järsk ja kitsas mägi viis meid ilusa rohelise aasani. Kust pealt nägime teisel pool Matlock Bath'i olevat mäge ja seal peal laiguti rohelisi suuri alasid, kus õnnelikud lambad elasid. Ja sinna oli ka meil vaja minna!

Veidike aega poseerisime sellel ilusal rohelisel välul, taustaks Matlock Bath ja mägi, mida vallutama hakkasime ning jooooksime rohelisest välust alla.

Taas linna kärasse jõuda oli see kõik korraks natuke liiga vali. Mõnda aega otsisime kohta, kuidas seda teist mäge vallutama hakata. Kondasime üle ühe inimese koduaia ja hakkasin mööda tema tagaaias olevat treppi ülespoole ronima. Kui mind sealt alla kutsuti ja öeldi, et liiguksime natuke maad veel edasi ja otsiksime muu koha.. ok siis. Tehtud.

Leidisme siis ka veidi õigema koha, et ülestõusma hakata, akna peal ühed noored lehvitasid meile ja naeratasid meid nähes. Ning juba olimegi teel oma viimase vallutuse juures. Mis kulges alguses mööda ühest eeslist ja lehmakarjast. Hiljem kadusime taas puude vahele ja põldudele. Ühel hetkel nägime toda lossi, mille juures varem olime käinud ja seda kaljut, üle mille jalgu kõigutasime. Nad olid meist veits kaugele jäänud nüüseks juba.

Ronisime ikka ülespoole. Päris hea trenn jalgadel üle pika aja taas ;) Kulgesime taas üle aedade ja läbi lehmapõldude ning järsku puude alt lagendikule jõudes avastasime, et olimegi mäe otsas! Tegime siis lõunapausi ja sõime. Hetkel kui ma oma toidukarpi kotist võtma hakkasin, surusin ma näpud vast liiga kõvasti toidukarbi poole ning nad läksid sealt sõnaotsesmõttes läbi. Nagu karp läks mu puudutusest katki (see oli Meelika poundlandist ostetud kullatükk, ups)!

Aga siis kohtasime pulle, pakkisime koti kiirelt kokku, Meelika jäi mu seljatagust katma ja ma panin pununa läbi kibuvitsapõõsaste siis tuli ka Meelika järgi käes relv.... ehk banaan. Sellele järgnes natuke aega kõht kõveras naermist ja suundusime allapoole, sest peale pulle oli meieni jõundud ka terve hommik kardetud tugev vihm.

Ületades järjekordset rohelist ala otsustasime joosta, nagu need õnnelikud lambad rohelistel aasadel, sel hetkel olime meie ka õnnelikud kõige üle..... Kuni Keidi kellegi kaka sisse astus.... Üks pisike libisemine, väike kiirendus ja jooks jätkus veelgi kiiremas tempos nagu vihmgi.

Alla jõudes oli täitsa pimedaks läinud ja meie olime läbimärjad ja vihma ikka sadas ja meie ikka kõndisime ja vaatasime kui ilusa väikese eeslinnaga tegu on. Otsustasime leida bussipeatuse, võtta bussi ja taas koju sõita. Bussipeatuses naersime ikka endi üle, kui läbivettinud olime.